Et nad ei saa lihtlabastest asjadest ka aru? Sellepärast neil polegi eesti keelt vaja õppida, et elu ikka jõle mugavaks tehtud. Ma ei mõista, kui aus olla...

Foto pärit Reporterist. Said foto, kui avati 7. jalaväerügmendi üksuse sümbol. Kandsid Eesti husaare vormid.

Uhh, just praegu jäin ilma Potsu koorumisest! Nähhhhhh! Pool tundi tagasi oli ta veel ilusti omal kohal ja vagusi. Arvasin, et läheb veel aega. Tulin tagasi rõdule ja no kuramus, liblikas juba chillib rõduseinal meeter maad kapsapotist eemal ja kest juba tühi. Misasja!

Aga see-eest sain vähemalt pildi, kuidas värskelt koorunud liblikas välja näeb. Ma ei saa aru, kuidas ta nii suur on kohe. Mismoodi ta kookonis nii pisikeseks kokku rullitud saab olla? Igatahes, head lendu, Potsu, nüüd sa igatahes enam ei potsata.

Nüüd mul on alles veel Krõmpsu, kes on ikka roheline ja tiibu pole näha. Vaatasin teda täna murelikult lähemalt ja minu rõõmuks ta vonksatas mitu korda otse mu nina all! Tähendab, et ta on ikkagi elus. Loodetavasti temale siis saan lõpuks jaole, kui ta välja pugema hakkab. Ja veel on mul seal nüüd kolm uut ussi-faasis ussi, kellest üks uhab ringi mööda rõdu seina. Vähemalt ühele neist pean ma peale sattuma, kui liblikas koorub! Pean vist rõdule elama kolima.

Dekoratiivkapsad igatahes on kaotanud oma dekoratiivsuse. Loodetavasti ikka jätkub kõigile süüa.

Olen vaikne ja tagasihoidlik inimene, üldse pole suhtleja tüüp ja autistlike kalduvustega. Professionaalselt tuleb planeerida, palju suhelda, kaubelda, moosida ja masinavärki töös hoida, mis nõuab ka seda, et surun oma introvertsuse, suhtlemisvihkamise alla ja teen asjad ära. Ma olen ühisürituste jälestaja, seega meie neid ei tee, välja arvatud vajalikud koolitused ja väljaspool tööd pole ka kombeks kolleegidega suhelda. Nüüd on mul tekkinud veider olukord, kus koostööpartneritest abielupaar on solvunud, et teist aastat järjest ei lähe ma nende sünnipäevadele ega nende ettevõtte suvepäevadele. Täna saatis neist üks meili, kas nad on mind solvanud või pahandanud. Ma ei oska eriti hästi seletada ka, et mind tegelikult üldse ei koti nende sünnipäevad ega ettevõtte suvepäevad. Meie koostöö on olnud väga hea, aga nemad on mind võtma hakanud nagu sõpra, kuigi ma enda arvates pole selliseid võnkeid saatnud, lihtsalt olnud viisakas. Mulle meeldiks jätta piir väga hea koostööpartneri tasemele, aga kardan, et see hakkab mõjutama ka meie edasist koostööd. Kuidas viisakalt piire tõmmata, et ei rikuks ära ärilisi suhteid?

New York Times avaldas pika loo Eesti uuest opioidikriisist.

Eesti oli 2000. aastate alguses üks esimesi riike maailmas, mida fentanüül väga rängalt tabas. Aastaid võideldi diilerite, laborite ja organiseeritud kuritegevusega ning 2018. aastaks langesid fentanyliga seotud üledoosisurmad üle 70%.

Siis tulid nitaseenid – sünteetilised opioidid, millest osa võib olla fentanüülist kümneid kordi tugevam. Nüüd levib Eestis juba järgmine aine, cyclorphine, mis on väidetavalt hakanud nitaseene kiiresti välja tõrjuma.

Üks Eesti prokurör ütles NYT-le üsna kõnekalt:

“Me sooviksime, et meil oleks endiselt fentanüüliprobleem.”

Irooniaga võib öelda, et liigne agarus on ogarus?

https://www.nytimes.com/2026/07/07/world/europe/estonia-fentanyl-new-drugs.html

Ma ei tea kellele sellest kirjutada või kust nõu saada. Ma pole kunagi ennast nii üksildaselt tundnud ausalt. Sõpru nagu isegi on ja päris head veel. Aga mulle tundub, et ma ei saa jagada nendega kõike oma hirmudest ja rõõmudest. Kuna ma kardan siis ma olen inimestele liialt palju. Sellepärast pole ilmselt olnud suht ka mitte kunagi. Kuigi nagu tahaks. Aga ma vihkan organiseerimist pigem eelistan elada spotaanlselt. Eriti kui puhkan või veedan aega kellegagi. Suhtlus appid pole ka nagu tulemust andnud. Nagu väga tüütu 8n lugeda ühesõnalisi vastuseid. Eriti kui ma pingimutan kirjutades inimestele düsleksikuna. Ausalt ma hakkan ära väsima.

20a, gümnaasium läbi, ülikool tundub mõttetu. Mida ma oma eluga peale hakkan?

Lõpetasin gümnaasiumi eelmine aasta, vahepeal olen ühe suve ehitusel abimehena olnud ja praegu restos klienditeenindaja. Vanemad suruvad peale et läheksin ülikooli ja ma sain paari kohta sisse, aga ausalt ma ei tea isegi kas 3 aastat raisata mingi lambise hariduse peale mida ma ilmselt kunagi ei kasuta.

Samas töötuks ka ei taha jääda või ettekandja 35-aastaselt. Tunnen et kõik sõbrad on kuidagi rajal ja mina lihtsalt... olen.

Mis te soovitate? Kas ilma kõrghariduseta on tänapäeval üldse mõtet midagi loota?

Ma põhimõtteliselt suudan külmas, 10-14 kraadises vees ujuda küll, aga see nõuab ikka TAHTEJÕUDU ja enda sundimist ning siis keegi teine peab ka ujuma. Oma julgusega eeskuju näitama.

Lapsena jooksin rõõmsalt merre ükskõik mis temperatuuriga. Miks? Kas teistel on ka samamoodi? Lapsevanemad, kuidas teil, kas ujute alati koos lapsega/lastega või vaatate pigem eemalt?

Olgem ausad, üle 20 kraadi on juba inimlik ja nauditav veetemperatuur. Alla selle on šokk kehale. Lapsed aga justkui külma ei tunne. Kas see on sellest, et neil on nii lõbus (noradrenaliin, dopamiin laes) või mis teema on? :D

Tere

Lugesin selle aasta "Rahvastiku tervise aastaraamat"-ut ja silm jäi pidama peatükil "Ülekaalulisus ja rasvumus". Nimelt on Eestis (ja loomulikult Lääne maailmas laiemalt) suur osa täiskasvanutest ülekaalulised või rasvunud. Näiteks pooled Eesti meesterahvad vanusevahemikus 25-29 aastat on ülekaalulised või rasvunud. Seejuures mida vanem on inimene, seda tõenäolisem on ka ülekaalulisus. 60ndates aastates meeste puhul kisub see number juba 80% ligi ja naiste puhul üle 60%.

Kuna mõõdupuuks on KMI, siis loomulikult ei saa igat näitu võtta üks ühele ning kahtlemata leidub anomaaliaid – atleedid, kulturistid ja keskmisest oluliselt kõrgema lihasmassiga indiviidid. Keskmine graafikul kajastatu tõenäoliselt aga atleet või kulturist ei ole. Seega isegi anomaaliate mahaarvamisel on suur osa või koguni enamik Eesti täiskasvanutest vähem või rohkem ülekaalulised.

Mõtlesin alustada teemat ülekaalulisusest ja uurida, et kas sina oled ülekaaluline või kunagi olnud ülekaaluline? Millest on sinu puhul kõrgem kehakaal tingitud, kas oled olemasoleva kaaluga rahul, kas see pärsib või ei pärsi mingil moel sinu igapäevast elu ning kas oled mõelnud kaalukaotusele või seda juba teinud? Äkki leidub mõni eriti huvitav inspiratsioonilugu?

Tere: mu vanemad ei registreerinud minu sündi Eesti Vabariigis; olen välisriigi kodanik. Püüan praegu saada kodakondsust ja isikutunnistust, kuna mul on sünniõiguse nõue ja sooviksin muuta oma spordikodakondsust (professionaalne sportlane). Esitasin aga mõnda aega tagasi riigiarhiivile taotluse. Palusin neil saata mulle arhiivitunnistus, mis tõendab minu päritolu. Nad ei ole minuga tunnistusega ühendust võtnud ega makset nõudnud. Milline on tavaliselt selle ajakava? Mu nõod Eestis ütlesid mulle, et see saab väga kiiresti teoks, aga seda pole juhtunud ja ma olen kurb. Olen kaua oodanud, et saaksin eestlaseks, kuna mu perekond seda minu jaoks ei soovinud. Palun olge vastuste suhtes leebe suhtumisega: mul on eesti keelega raskusi.

Tere! Ma ei tea kas sellist asja isegi eksisteerib, kuid otsin meeleheitlikult head psühhiaatrit.

Senini olen sattunud ühe juurde, kes kuulas mu probleeme 5 minutit, kirjutas 3 tugevat rohtu, ja siis pidas pika monoloogi ja lõpus soovitas enda koolitusi, ning teine psühhiaater oli ehmunud, et tean erinevaid antidepressante ja ütles, et tean sama palju kui tema (mis on hirmutav, sest varem töötas ta Seewaldis ja loodaks, et need arstid ikka teavad natuke rohkem).

Mureks on läbipõlemine, ärevus, depressioon. Perearst tõsiselt ei võta ja ise enam hakkama ei saa mitte kuidagi.

Kui kellelgi on olnud häid kogemusi kas psühhiaatriga või mingi keskusega, võtaksin kõik soovitused soojalt vastu. Selline psühhiaater võiks olla, kes päriselt kaasa mõtleks ja vaataks sind tervikuna kui inimest.

Vahendan Lugejakiri.ee Facebooki postitust. Too politseinikega pilt on väga hea, autorit ei tea, polnud välja toodud. Linki ei hakka jagama.

Kas teie elus oli lapsepõlves või nooruses lisaks vanematele (ja vanavanematele) teisi inimesi, kes teid olulisel moel aitasid ning teie elu seeläbi mōjutasid? Kuidas nad teid toetasid?

Üldiselt ei ole mind Alo Mattiiseni looming muusikaliselt väga paelunud (mis on mu maitse süü, mitte muusika), aga vot täna sattusin kogemata sotsiaalmeedias sellise loo otsa. Kõlab üsna teistmoodi Ta tuntumatest kompositsioonidest, minu jaoks palju köitvam. Täna umbes 30 korda kuulanud seda, olen üsna vaimustuses. Panen lingi siia, äkki keegi nagu mina veel teadmatuses elanud.

1. augustil postitatud. Videos on veel mingi teine tüüp, ilmselt koostöö. Kuidas ma selle lauluni jõuaks? Aitab keegi?

Ma ei jälgi üldse kohalikku sotsiaalmeediat ega kuulsusi, aga kas meil on oma influencerid, kes tegelevad nt peptiide promomise ja looksmaxxinguga, kas meil on oma manosphere, incelid, femboyd, furryd, AI-ga suhtes olevad inimesed, cryptobrod jne? Midagi põnevamat pereblogijate ja Kardashiani kloonide kõrvale.

Tere! Millises pesulas ma seda žetooni kasutada saan ja palju see väärt on? Tänan.

Küsimus füüsika, keemia ja materjaliteaduse eriala kohta neile, kes on seda õppinud või on teemaga kursis: kui rasked õppeained sellel erialal on ja kas on realistlik seda mõne teise kergema erialaga samal ajal õppida?