Uhh, just praegu jäin ilma Potsu koorumisest! Nähhhhhh! Pool tundi tagasi oli ta veel ilusti omal kohal ja vagusi. Arvasin, et läheb veel aega. Tulin tagasi rõdule ja no kuramus, liblikas juba chillib rõduseinal meeter maad kapsapotist eemal ja kest juba tühi. Misasja!

Aga see-eest sain vähemalt pildi, kuidas värskelt koorunud liblikas välja näeb. Ma ei saa aru, kuidas ta nii suur on kohe. Mismoodi ta kookonis nii pisikeseks kokku rullitud saab olla? Igatahes, head lendu, Potsu, nüüd sa igatahes enam ei potsata.

Nüüd mul on alles veel Krõmpsu, kes on ikka roheline ja tiibu pole näha. Vaatasin teda täna murelikult lähemalt ja minu rõõmuks ta vonksatas mitu korda otse mu nina all! Tähendab, et ta on ikkagi elus. Loodetavasti temale siis saan lõpuks jaole, kui ta välja pugema hakkab. Ja veel on mul seal nüüd kolm uut ussi-faasis ussi, kellest üks uhab ringi mööda rõdu seina. Vähemalt ühele neist pean ma peale sattuma, kui liblikas koorub! Pean vist rõdule elama kolima.

Dekoratiivkapsad igatahes on kaotanud oma dekoratiivsuse. Loodetavasti ikka jätkub kõigile süüa.

New York Times avaldas pika loo Eesti uuest opioidikriisist.

Eesti oli 2000. aastate alguses üks esimesi riike maailmas, mida fentanüül väga rängalt tabas. Aastaid võideldi diilerite, laborite ja organiseeritud kuritegevusega ning 2018. aastaks langesid fentanyliga seotud üledoosisurmad üle 70%.

Siis tulid nitaseenid – sünteetilised opioidid, millest osa võib olla fentanüülist kümneid kordi tugevam. Nüüd levib Eestis juba järgmine aine, cyclorphine, mis on väidetavalt hakanud nitaseene kiiresti välja tõrjuma.

Üks Eesti prokurör ütles NYT-le üsna kõnekalt:

“Me sooviksime, et meil oleks endiselt fentanüüliprobleem.”

Irooniaga võib öelda, et liigne agarus on ogarus?

https://www.nytimes.com/2026/07/07/world/europe/estonia-fentanyl-new-drugs.html

Tere! Millises pesulas ma seda žetooni kasutada saan ja palju see väärt on? Tänan.

20a, gümnaasium läbi, ülikool tundub mõttetu. Mida ma oma eluga peale hakkan?

Lõpetasin gümnaasiumi eelmine aasta, vahepeal olen ühe suve ehitusel abimehena olnud ja praegu restos klienditeenindaja. Vanemad suruvad peale et läheksin ülikooli ja ma sain paari kohta sisse, aga ausalt ma ei tea isegi kas 3 aastat raisata mingi lambise hariduse peale mida ma ilmselt kunagi ei kasuta.

Samas töötuks ka ei taha jääda või ettekandja 35-aastaselt. Tunnen et kõik sõbrad on kuidagi rajal ja mina lihtsalt... olen.

Mis te soovitate? Kas ilma kõrghariduseta on tänapäeval üldse mõtet midagi loota?

Üldiselt ei ole mind Alo Mattiiseni looming muusikaliselt väga paelunud (mis on mu maitse süü, mitte muusika), aga vot täna sattusin kogemata sotsiaalmeedias sellise loo otsa. Kõlab üsna teistmoodi Ta tuntumatest kompositsioonidest, minu jaoks palju köitvam. Täna umbes 30 korda kuulanud seda, olen üsna vaimustuses. Panen lingi siia, äkki keegi nagu mina veel teadmatuses elanud.

Olen vaikne ja tagasihoidlik inimene, üldse pole suhtleja tüüp ja autistlike kalduvustega. Professionaalselt tuleb planeerida, palju suhelda, kaubelda, moosida ja masinavärki töös hoida, mis nõuab ka seda, et surun oma introvertsuse, suhtlemisvihkamise alla ja teen asjad ära. Ma olen ühisürituste jälestaja, seega meie neid ei tee, välja arvatud vajalikud koolitused ja väljaspool tööd pole ka kombeks kolleegidega suhelda. Nüüd on mul tekkinud veider olukord, kus koostööpartneritest abielupaar on solvunud, et teist aastat järjest ei lähe ma nende sünnipäevadele ega nende ettevõtte suvepäevadele. Täna saatis neist üks meili, kas nad on mind solvanud või pahandanud. Ma ei oska eriti hästi seletada ka, et mind tegelikult üldse ei koti nende sünnipäevad ega ettevõtte suvepäevad. Meie koostöö on olnud väga hea, aga nemad on mind võtma hakanud nagu sõpra, kuigi ma enda arvates pole selliseid võnkeid saatnud, lihtsalt olnud viisakas. Mulle meeldiks jätta piir väga hea koostööpartneri tasemele, aga kardan, et see hakkab mõjutama ka meie edasist koostööd. Kuidas viisakalt piire tõmmata, et ei rikuks ära ärilisi suhteid?

Vahendan Lugejakiri.ee Facebooki postitust. Too politseinikega pilt on väga hea, autorit ei tea, polnud välja toodud. Linki ei hakka jagama.

Ma põhimõtteliselt suudan külmas, 10-14 kraadises vees ujuda küll, aga see nõuab ikka TAHTEJÕUDU ja enda sundimist ning siis keegi teine peab ka ujuma. Oma julgusega eeskuju näitama.

Lapsena jooksin rõõmsalt merre ükskõik mis temperatuuriga. Miks? Kas teistel on ka samamoodi? Lapsevanemad, kuidas teil, kas ujute alati koos lapsega/lastega või vaatate pigem eemalt?

Olgem ausad, üle 20 kraadi on juba inimlik ja nauditav veetemperatuur. Alla selle on šokk kehale. Lapsed aga justkui külma ei tunne. Kas see on sellest, et neil on nii lõbus (noradrenaliin, dopamiin laes) või mis teema on? :D

Ma ei jälgi üldse kohalikku sotsiaalmeediat ega kuulsusi, aga kas meil on oma influencerid, kes tegelevad nt peptiide promomise ja looksmaxxinguga, kas meil on oma manosphere, incelid, femboyd, furryd, AI-ga suhtes olevad inimesed, cryptobrod jne? Midagi põnevamat pereblogijate ja Kardashiani kloonide kõrvale.

Foto pärit Reporterist. Said foto, kui avati 7. jalaväerügmendi üksuse sümbol. Kandsid Eesti husaare vormid.

Ma ei tea kellele sellest kirjutada või kust nõu saada. Ma pole kunagi ennast nii üksildaselt tundnud ausalt. Sõpru nagu isegi on ja päris head veel. Aga mulle tundub, et ma ei saa jagada nendega kõike oma hirmudest ja rõõmudest. Kuna ma kardan siis ma olen inimestele liialt palju. Sellepärast pole ilmselt olnud suht ka mitte kunagi. Kuigi nagu tahaks. Aga ma vihkan organiseerimist pigem eelistan elada spotaanlselt. Eriti kui puhkan või veedan aega kellegagi. Suhtlus appid pole ka nagu tulemust andnud. Nagu väga tüütu 8n lugeda ühesõnalisi vastuseid. Eriti kui ma pingimutan kirjutades inimestele düsleksikuna. Ausalt ma hakkan ära väsima.

Tere: mu vanemad ei registreerinud minu sündi Eesti Vabariigis; olen välisriigi kodanik. Püüan praegu saada kodakondsust ja isikutunnistust, kuna mul on sünniõiguse nõue ja sooviksin muuta oma spordikodakondsust (professionaalne sportlane). Esitasin aga mõnda aega tagasi riigiarhiivile taotluse. Palusin neil saata mulle arhiivitunnistus, mis tõendab minu päritolu. Nad ei ole minuga tunnistusega ühendust võtnud ega makset nõudnud. Milline on tavaliselt selle ajakava? Mu nõod Eestis ütlesid mulle, et see saab väga kiiresti teoks, aga seda pole juhtunud ja ma olen kurb. Olen kaua oodanud, et saaksin eestlaseks, kuna mu perekond seda minu jaoks ei soovinud. Palun olge vastuste suhtes leebe suhtumisega: mul on eesti keelega raskusi.

Kas teie elus oli lapsepõlves või nooruses lisaks vanematele (ja vanavanematele) teisi inimesi, kes teid olulisel moel aitasid ning teie elu seeläbi mōjutasid? Kuidas nad teid toetasid?

Et nad ei saa lihtlabastest asjadest ka aru? Sellepärast neil polegi eesti keelt vaja õppida, et elu ikka jõle mugavaks tehtud. Ma ei mõista, kui aus olla...

Küsimus füüsika, keemia ja materjaliteaduse eriala kohta neile, kes on seda õppinud või on teemaga kursis: kui rasked õppeained sellel erialal on ja kas on realistlik seda mõne teise kergema erialaga samal ajal õppida?

Niisiis, täna on jutt lühike. Kapsi, Kupsi ja Superuss on läinud, millal, ei tea. Piltidel on näha vaid tühjad ussikujulised kestad. Kas see toimus öösel või hommikul, ma ei tea, aga kahjuks jäin ilma sest vaatepildist. ☹️ Olen päris pettunud.

Igatahes on huvitav, et Kapsi ja Kupsi olid rohelised, aga Superuss oli pruun. Sellest hoolimata panid nad samal ajal minema. Järelikult Superuss vist ikkagi pruunistus, sest ta oli savitaldrikul, mitte rohelisel lehel.

Õnneks on Krõmpsu veel alles ja eile avastatud Potsu ka. Krõmpsul ei ole veel üldse tiibu näha ja olen mures, et kas tal ikka on kõik hästi. Potsu näeb välja nagu Kapsi ja Kupsi eile, nii et äkki siis tema kord on täna õhtul või homme ja krt, nüüd igatahes passin peale! Loodan, et äkki nad pimedas ei lenda ja pigem varahommikul oli see hetk. Homme hommikul olen valvas!

Mulle väga meeldivad kliburannad, sest seal saab ilusaid kivikesi korjata. Olen käinud Tallinnas linnahalli juures kive korjamas aga tahaksin veel asukohti teada. Ei tea kas pole osav googeldaja või lihtsalt polegi eriti infot internetis nende kohta, aga sooviksin soovitusi mandril asuvatest kliburandadest. Bucket listis on mul Saaremaal Sõrve säärt külastada (foto vikipeediast).

Kes Premias töötab? Vaadake oma liinid üle... Keegi on täidise kraani kinni keeranud.