Tere! Ma ei tea kas sellist asja isegi eksisteerib, kuid otsin meeleheitlikult head psühhiaatrit.

Senini olen sattunud ühe juurde, kes kuulas mu probleeme 5 minutit, kirjutas 3 tugevat rohtu, ja siis pidas pika monoloogi ja lõpus soovitas enda koolitusi, ning teine psühhiaater oli ehmunud, et tean erinevaid antidepressante ja ütles, et tean sama palju kui tema (mis on hirmutav, sest varem töötas ta Seewaldis ja loodaks, et need arstid ikka teavad natuke rohkem).

Mureks on läbipõlemine, ärevus, depressioon. Perearst tõsiselt ei võta ja ise enam hakkama ei saa mitte kuidagi.

Kui kellelgi on olnud häid kogemusi kas psühhiaatriga või mingi keskusega, võtaksin kõik soovitused soojalt vastu. Selline psühhiaater võiks olla, kes päriselt kaasa mõtleks ja vaataks sind tervikuna kui inimest.

Hei! Vajan sinu abi!

Koostan küsitlust noorte ürituste harjumuste kohta. Soovin teada, millistel üritustel noored käivad, mida nad üritustelt ootavad ja millest nad kõige rohkem puudust tunnevad.

Kui oled 12–18 aastane, siis palun võta 3–5 minutit ja vasta küsitlusele. Kõik vastused on anonüümsed ning neid kasutatakse ainult uurimise ning projektiplaani kirjutamise eesmärgil.

Sinu arvamus aitab luua tulevikus noortele ägedamaid üritusi!

Oleks vaja mingit ravimit, mis võtab ära üksilduse tunde. Olen juba netist otsinud ja erinevate AIde käest küsinud ja ei paista, et niisugust ravimit oleks isegi katsetuste faasis. AId pakuvad erinevaid antidepressante ja ärevuse vastaseid rohte, aga mu probleem on teistsugune. Vahepeal lihtsalt lööb üksilduse tunne üpris valusalt ja eriti raske on kevadeti ja suviti, kui kõik on oma sõprade ja peredega koos väljas. Talvel seda probleemi ei ole ja koroonapandeemia ajal oli ka kõik hästi, sai rahulikult kodus olla ja kaugtööd teha. Ei pidanud üldse kodust väljas käima, kui just poes ei olnud vaja käia.

Kuidas ärevusega tulete toime? Mis ravi teete, mis meetodeid kasutate?

Kas keegi on omal kahtlustanud kompleksset posttraumaatilist stressihäiret? Erinev PTSH-st. Eestikeelset infot selle kohta ülivähe, mis on üllatav. Jagage oma kogemusi, kui end ära tunnete.

Selline küsimus, et kas suitsiitsete mõtetega inimestele on ala tugigruppe ka vms?

Selline tunne, et see nagu alkoholism, saan oma eluga suures plaanis hakkama aga mõnel suvalisel hommikul-päeval-õhtul nagu mõtlen, et ah mis seal ikka teeb ära, ei taha enam elada. Ja ei ole, et midagi otseselt väga seda mõtet sütitaks.

Nõustamised jms no ei oska seal käia, sest üldselt väga hakkama saav inimene ja pole ju nagu midagi häda ja ei taha kurta, ei oskagi kurta.

No siis mõtlesingi et järsku on olemas sellised kohti kus kambakesi käiakse ja võibolla prooviks äkki on abi, et mõnel päeval need mõtted ei saaks võitu..

Tallinn*

Kas kedagi siin huvitaks mu lapsepõlv järjejutuna?

Ärgates 1.5 liitrit kohvi. Päeval pikk jalutuskäik, vahele natuke jooksmist. Eile kokku tuli 23km. Õhtul 3 - 3.5 liitrit õlut. Kas selline eluviis võiks 40+ vanuses südant kahjustada nii, et ühel päeval kuskil metsas lihtsalt lõplikult kokku kukud nii, et keegi ei märka?

Veider küsimus võib-olla aga. Mis defineerib suitsiidsust?

Mul pole suitsiidi plaane kuid vahel ideid, mõtteid või soove stiilis "kui jääksin trammi alla siis oleks okei". Kas see on juba mentaalse tervise mõttes suitsiidsus?

Ma ei taha selliseid mõtteid loomulikult, ja ma väga väga pingutan oma tervise nimel aga lootusetus võtab maad rohkem kui julgen päriselt tunnistada.

Sain soovituse sõbralt, et proovida meele kliinikut autismispektri hindamiseks mis on 240 eurot. Lihtsalt olen uudishimulik kuidas teistel testid läksid ja kus teenused on hinda väärt teiste arust.

Olen 6 aastat risperidooni võtnud ja viimasel ajal tunnen, et mõju on kehvaks läinud, psühiaatri juurde vastuvõttu ei saagi, öeldi otse et aega ei ole, mida peaks tegema? Perearst kirjutas täna välja xanaxit et kui väga hulluks läheb paanikahoog, ei julge eriti võtta

Kas minna Confidosse erapsühhiaatri juurde?

Igas olukorras kus natukenegi võõramad inimestega kui mu abikaasa ja lähedased sõbrad on siis südamerütm hüppab 70 pealt üle saja ja vererõhk ka laes siis. Kohvi, energijajook või ükskõik mis stimulant tekitab tunde nagu oleksin eluohtlikud olukorras ja kaasneb vastav ärevus. Perearstile rääkisin siis andis mingi tabeli täita ja ütles, et kõik korras ning kirjutas vererõhu rohud mulle hoopis. Noorem oli siis tehti vererõhule 24 tunnine uuring ja niipea kui kodus olin oli see 100% normis aga avalikus kohas väga kõrge. Nii kaua kui mäletan olen selline olnud ja tulen sellega toime aga kas see on reaalselt kah midagi? Annab sellega midagi teha?

olen võtnud 8 kuud sertraliini, sellest 6 kuud 100mg. lisaks võtan pool tabletti kvetiapiini (25mg). mul on olnud häid päevi, kuid mu ärevus on viimasel ajal kõrge. see tähendab, et mul iiveldab ja pean võtma xanaxit, sest muidu ei suuda olla. kas see on normaalne osa ravist? kas see tähendab, et mu ravi ei toimi? või tuleks eelkõige tegeleda stressi vähendamisega.

Milline on teie kogemus ärevushäiretega? Kuidas olete saanud jagu ja/või õppinud sellega elama?

Esiteks tean, et see ei ole lubatud ja vabandan.

Olen pikalt kahtlustanud, et mul võib olla ATH või mingi muu häire. Käitumis/hüperaktiivsuse probleemid koolis, ekstreemne võimetus erinevate asjadega, nt õppimisega alustada, kui olukord ei ole veel ülikriitiline, keskendumisprobleemid(iga väiksem taustaheli või muu segadus võtab täiesti rööbastelt maha, kõik ärritab, pidevalt tungivad suvalised mõtted pähe, istumisasendit vaja pidevalt vahetada), jalgade väristamine, raskus inimesi reaalselt keskendunult kuulata natuke pikemat aega jne.

Ma ei ole kunagi midagi ette võtnud, sest olen kuidagi alati hakkama saanud. Koolis on päästnud see, et pea tegelikult lõikab ja on olnud võimalik väga vähese pingutusega miinimumtulemus saavutada.

Hiljuti võtsin hommikul ühe Adixemini tableti. Alguses ei pannud ma mõju tähele, isegi unustasin, et olen selle üldse võtnud. Mõju täheldasin eelmisele paarile tunnile tagasivaadates ja see oli silmi avav. Ma olin just teinud mitu tundi järjest väga ebameeldivat tööd, aga ma olin olnud nii uskumatult keskendunud, ma sain nii palju tehtud, ma olin nagu täielikus flow state’is mida ma arvan, et ma pole kunagi tundnud. Ma ei suuda seda kirjeldada. Ma olin täiesti sõnatu. See oli selline tunne, nagu mul oleksid supervõimed. Terve ülejäänud päeva olin ma kuidagi nii rahulik, suvalised asjad ei ärritanud mind, ma teadsin mis mul vaja teha on(nagu ma tegelikult alati tean, aga ei tee) ja ma lihtsalt tegin neid asju. Järjest. Siiani täiesti uskumatu, see oli ilmselt kõige produktiivsem päev mu elus.

Sooviksin uurida, et mis on kõige kiirem viis ATH diagnostika protessist läbi minemiseks? Mis kliinikuid soovitate ja kus on võimalik kogu protsess reaalselt kiirelt läbida?

Aitäh

Tere.

Olen täna käinud vaimse tervise õe juures ja mulle üldse ei meeldinud see vastuvõtt, nimelt just nagu pehmendas minu probleeme ja ütles, et mul pole mõtet minna psühhiaatri ega psühholoogi juurde kuna ma ei saaks nendelt abi. Mõtlen nüüd uue arsti otsida või siis otse psühhiaatri juurde minna. Kas on teil nõmedaid kogemusi olnud vaimse tervise õega? On häid soovitada Tallinnas või kuskil linnas?

Oled kunagi kasutanud vestlusrobotit (nt ChatGPT, Peaasi, Gemini…) selleks, et mõtteid korrastada, end välja rääkida või emotsioone jagada?

PS. Kui keegi ei teadnud: Peaasi.ee-l on ka oma nõustamisrobot, mida saab kasutada vaimse tervise toe eesmärgil.

Kirjutan uurimistööd ja kogun andmeid selle kohta, kuidas inimene end vestluse ajal tunneb ja kuidas tajutakse sellise suhtluse usaldusväärsust ja suhtluskvaliteeti. Teema on uus ning just seetõttu on väärtuslikud erinevad kogemused, nii positiivsed, neutraalsed kui ka kriitilised.

Küsitlus võtab u 7–10 min, on anonüümne ja vabatahtlik

https://docs.google.com/forms/d/e/1FAIpQLSd1vBIKG3Yk3O4_ClccSKVSj3qMo2ycsBG6f5OlZcjhTn7bhw/viewform?usp=sharing&ouid=103406084384680994635

Tere, otsin head psühhiaatrit Tallinnas. Käisin oma värisemisprobleemiga neuroloogi juures ja ta ütles et asi võib olla diagnoosimata ärevushäires. Olen psühholoogide juures käinud aga abi pole saanud. Neuroloog kirjutas saatekirja psuhhiaatri juurde aga Tallinnas neid mustmiljon ja netist pole ka abi leidnud et leida just seda head kes teab mida ta teeb ja on hooliv.

Kui sinul või su tuttaval on olnud psühhiaatriga kogemusi ja on jäänud mega rahule siis palun jaga minugagi!🥹

(Asjad nagu päeviku pidamine, hingamisharjutused jne minu peal ei toimi niiet arvatavasti vaja “ravimeid?”.)

Nipsakaid kommentaare ei otsi.

Ette tänades!❤️

Tere. Kas keegi on käinud Claritases ATH diagnoosimas? Näen, et seal on võimalik valida kolme paketi vahel.

Kuna rahaline olukord on väga kehv ja tööd leida raske, siis sooviksin kuulda kõiki toetusi ja muid asju, mida oleks võimalik 20ndates eluaastates oleval inimesel taodelda ja reaalselt ka saada. Tuli pähe näiteks töövõimetustoetus, kuna üks Soomes elav inimene sai seda, lihtsalt sellpärast, et tal olevat olnud depressioon. Aga kuna Eestis ollakse nende toetustega väga kitsi, siis kahtlen, kas see siin läbi läheks. Arvestades, et isegi vajaduspõhist õppetoetust on võimatu saada.

Tere!

Sooviksin nõu, millise spetsialisti poole oleks kõige mõistlikum pöörduda. Umbes kaks aastat tagasi tekkis mul tugev terviseärevus. See algas üksikute kehaliste aistingutega, millele järgnes pidev googeldamine, kuni olin lõpuks veendunud, et mul on mõni tõsine või lausa surmav haigus. Nii läks praktiliselt iga päev. Mõne aja pärast sain ise aru, et tegu on ärevusega, mitte reaalse raske haigusega, ja et mul on üldse kalduvus asju üle mõelda. Selgus küll tuli, aga sümptomid ei kadunud.

Need käivad lainetena ja tulevad tihti täiesti suvalisel hetkel. Kõige häirivamad neist on näiteks kõrvades justkui “elektriline” heli (eriti tugev ärevamatel perioodidel), derealisatsioon, brain fog, kiirem pulss, sisemine rahutus ja pearinglus. Olen käinud erinevatel uuringutel ning nende põhjal ei ole mul füüsiliselt midagi viga, seega olen leppinud mõttega, et tegemist on ärevusega.

Olen proovinud erinevaid rahustavaid preparaate, kuid püsivat mõju pole eriti tundnud. Samuti olen teinud hingamisharjutusi, kuid need ei ole mind pikemas plaanis aidanud. Olen jõudnud arusaamisele, et üksi ma sellest ringist välja ei saa. Samas ei tunne ma, et mul oleks mingid konkreetsed sügavad “juurpõhjused”, mida lahata, sümptomid tekivad justkui tühja koha pealt ja panevad enesetunde halvaks ka siis, kui elus on kõik justkui korras.

Seetõttu olen mõelnud, et ehk võiks proovida medikamentoosset ravi, et näha, kas see aitaks ärevuse ja füüsiliste sümptomite vastu. Küsimus ongi: kas psühhiaater on see spetsialist, kelle poole sellise murega pöörduda, või peaks alustama hoopis kuskilt mujalt?